See nädal oli hea nädal: kolmapäeval lühendatud päev, neljapäev vaba, reedel taas tööle ja nädalavahetus. Mis nii viga tööl käia :D
Kolmapäeval jõudsin uuesti trenni, hea alustus. Tegin aeroobse trenni, kuna see kulub mulle ära. Peale haigust on kohe "Puste aus" ja ongi kõik. Ega mulle ju väga aeroobne vehkimine ei meeldi, aga ikkagi vaja teha. 45-60min kannatab teha küll kui pleier peas. Ellips isegi istub viimasel ajal, ratast saalis nühkida on kuidagi tuimem. Neljapäeval sai siis meie Eesti 93. aastaseks. Hommikul vaatasin paraadi, siis lugesin Tammsaaret, õhtul vaatasime presidenti vastuvõttu. Reede läks kuidagi ilma olulise tegevuseta mööda. Õhtuks oli kuidagi suur väsimus tekkinud, et hetkeks lasin teleka ees horisontaalis isegi silma looja.
Nädalavahetus oli seevastu aga asjalik. Lõpuks jõudsin (peale põlvetraumat ja haigust) talli. Polnud kolm nädalat hobust vaatamas käinud, luuser. No igatahes eile mässasin tallis 4h, hobune algul kordele ja siis läksin selga. Oli ekstreemsuse tuju. Viimati käis mul hobune sadulas novembris. Et siis kena kolm kuud tagasi. Aga midagi ekstreemset ei toimundki. Jalutasime ja veidi traavitasime ja oli näha, et kringel ei jõua rohkem. Kordetasin poni ka, küll alles vudis, särtsu tal ikka on.
Täna olin tallis 3,5h. Tõin koplist hobuse, kraapisin puhtaks, varustus selga ja välja. Jooksis kordel ca 15min ja ratsa 30min. Veidi pirtsutas ka täna mul, et ei taha ja vehin peaga või igaks juhuks siblin rohkem kui vaja. Aga tegelikult on ta tubli. Noor hobune ja ei tee suurt numbrit sellest, et kolm kuud pole keegi seljas käinud. No isa on tal ju ka selline, et aasta aega seisab, ikka samasugune. Galoppi täna ei hakanud tegema, kuna tasakaaluga oli sügisel veidi raskusi ja platsil on põhimõtteliselt üks suur rada sisse tallutud ja ümber laiub palju lund. Kuna J. mulle juba eile poni pakkus, mõtlesin, et täna ilus ilm võiks ju täitsa proovida. 7-aastane leedukas, kes käinud 2000km reisi Musta mere äärde. Vot selline tegelane. Särtsu on poisis küll, tugev tegelane, et jõudis mind vedada :P Pisike rakett, läheb kohalt kiirelt, traav on nagu õmblusmasin, aga ponidel ongi ju nii. Täisistakus loksutab ikka suht palju, eriti kui oled harjunud suurtematega sõitma. Aga täitsa vahva tegelane, inimesega suur sõber, kuid samas väljas olles kraakleb teistega korralikult.

Ongi ju normaale unes näha, et sind tulistatakse. Asi siis oli selles, et kolleeg tahtis minuga ühe pt. osas konsulteerida. Läksin haigla 0-korrusele, sinine vorm seljas, ning olin valmis asja lähemalt vaatama, et mis siis naisterahva osas ette võtta. Ma olin seljaga ruumi sissepääsu poole, naisterahavas lamas kušetil ning kolleeg minust vasakul. Äkki tormas üks hull tüüp sisse ja kõlasid lasud. Ma kukkusin kõhuli ja tundsin, et mul alaselg, ristluu pk valutab. Naisterahvas sai lasud kõhtu ning kolleeg õlga. Ja hull põgenes sama kiirelt kui sinna ilmus. Kuulsin, et keegi liigub veel maja peal ringi ning vedasin end väljapääsu poole, et abi kutsuda.
Normaalne, jah?!?
Põhimõtteliselt vaatasin eelmisel õhtul Eesti laulu teist poolfinaali ja lugesin enne magama minekut "Tõde ja õigust". Poleks oodanud, et selline reaktsioon tekiks... :D

Selle aasta esimene...haigus

Just sain hakata uuesti trennis käima. Jõudsin isegi kolm korda juba trenni ja siis oli puuks... St jäin haigeks. Laupäeval peale aeroobitsemist oli hiigelsuur väsimus peal ja pühapäeval oligi nii. Igalt poolt valutas, iiveldama ajas,kuigi kõht ikkagi läks tühjaks ka. Palavik oli tagasihoidlik, kuid enesetunne sant. Nõmedaks osutus see asjaolu, et haigus ägendas taas mu põlvevalu...
Esmaspäevast kolmapäevani siis ravisin end kodus. Esmaspäeval oli veel haige tunne täiesti olemas. Vastu teisipäeva magasin ma peaaegu 11h, ulme. Aga enesetunne oli hea. Tavaliselt magan ju 7,5-8h kanti. Varasemalt ei suutnud ma aru saada inimestest, kes pidevalt vajavadki nii palju und. Tundub ju raiskamisena, kui 24st magad 11h. Mida sa siis selle 13h ikka korda jõuad saata. Aga haigus on ikkagi vabandus küll, mis sellest et peaaegu pool päeva maha magasin. Põhimõtteliselt veetsime koos Jaxteriga need päevad end meditsiiniliselt harides: dr. House'i vaadates :D Normaalne on ju 15 osa ära vaadata :D Deam, how I like this man!
Väike vahemärkus - olen ratsutamiseks valmis: sain uued püksid kätte, ilusad ruudulised ;)
Neljapäeval sai siis tööl veidi asju organiseeritud, keda kuhu panna, aga ega graafik nii roosiline ju polegi. Täna vaatasin ka ja põhimõtteliselt mõne üksiku augu leiaks heal juhul märtsi lõpus. Ega sellisel ametil polegi ju sellist võimalust, et töö saaks kunagi otsa.
Igatahes sain tulud ka deklareeritud ja ongi nädalavahetus. Mainiks veel nii paljut, et külmast on kopp ees! Tahan sooja ilma ja kevadet!

Nojah, reede ei alanud hästi. Suutsin hommikul libedal trepil käna panna. Vask põlv väändus halvasti. Võimalik, et väänasin mediaalset kollateraalsidet veidi. Asendi järgi pakun. Ajasin kiirelt püsti, põlv kange, ja liipasin siis bussile, et tööle jõuda. Tööl sain õnneks kohe külma peale panna. Ei hakanud lumehange hüppama... Paar tundi laksust möödas, tõusin arvuti tagant, silme ees virvendasid laigud. Otse vaadates oli norm, nii kui silmi liigutasin olid mingid virvendavad täpid ja surumistunne otsaees. Surumine läks üle valuks,mis lokaliseerus siis paremale. Nagu mul ikka kipub peavalu olema. Iiveldama ajas ka. Nii tore. Võtsin siis lõpuks valuvaigisti ja töökaaslane näitas paar võtet, millega saaks ehk peavalu ära ja ülla-ülla lõunaks tõmbuski tagasi ja pealelõunaks oli möödas. Kuna põlv valu aistingut andis, teipisime koos töökaaslasega (tal praktikat tarvis) põlve. Teibid peale oli koridoris lausa lust kõndida.
Eile käisime E., ja M.ga 3-D kinos. Päris fun oli, kuna pole varem käinud. Suht veider, kui laip sulle näkku ujub. Sai ära proovitud. Enne sai veel niisama linnas chillitud ja pannkooki söödud.
Täna käisime E.ga nuusutamas. No mõni lõhn oli ikka väga hea! Käisime L.-l järgi, poest läbi ja meile.

Pühapäeval sõitsin talli. St peaaegu, tallitee oli täis tuisanud ja traktor lükkas alles lund ära, seega sõitsin bussipeatuseni. Edasi kalpsasin, porandid käes, talli. Hobune tuli kenasti koos minuga sisse. Väga pussakas polnudki. Hobune puhtaks, nänn selga ja välja jooksutama. Plats kannataski tol hetkel vaid kordetamist, kuna pool platsi on endiselt süav lumi. Äkki on nüüdseks sula oma töö teinud. No igatahes ca pool tundi sammu-traavi ja tagasi tuppa. Vitamiinilaks (porgand) tupsule ette ja mõtlesin, et tooks teise pussaka sisse. Teine pussakas on tupsu õde. Aga nii kui ma olin tupsu koplisse tagasi viinud ja lootsin õega veidi sõbruneda, lidutas tupsu kõigile kõrvu ja ei lubanud kedagi teist minu juurde. Nii, et kas tõesti võibki nii olla, et tups on veits armukade? Ja põhimõtteliselt ma siis õde kätte ei saanudki sel korral. Järgmisle korral proovime uuesti :D
Hetkel olen kangekaelne, täpsemalt siis paremalt poolt. Täna käisin laserit saamas, homme uuesti. Loodan, et saan kangekaelsusest lahti.
Aga homme on reeeeeeeede! :D