Reedene Ott=ülerahvastatud klubi. Aga sai ta ära kuuldud ja trobikond tuttavaid nähtud.
Laupäeval käisin sel aastal esimest korda ujumas. Päris hea oli vahelduseks sulistada, aga see kerge ujumine ja taidlemine väsitas ikka päris ära. Tallis möödus kaks tundi kiirelt kui pildistada. Igatahes hobused läksid treileri peale ja me võisime ka siis koju tagasi minna.
Esmaspäev oli täis uusi nägusid. Sisse elama ei pidanud, kuna olen seal hoones ja ruumis juba eelnevad 5 nädalat veetnud.
Eile üllatasin end kui K. ja E. metsas kõndimas/sõrkimas käisime. Ma üllatasin end, et suutsin päris pikalt sörkida, jalga väga palju ei põrutanudki :)
Täna sai veidi homseks toidukraami juurde toodud, aga homme tuleb veel salatite järgi minna. No Selveri salat on ikkagi väärt kraam.
Ja homme saab siis pidu!

Lõpuks ometi on nädalavahetus ja saab puhata ja mängida :)

Kolmapäeval tegelsin tõlketööga. Juba lootsin, et saan botoxi kasutamisest oma DTs kirjutada, aga netu, sain materjali selle kohta, kuidas na uuringuks valmistuvad, kuid tulemustega täisartiklit ei saa. Aga isegi kinesioteipi kasutatakse, see oli hea uudis, sest sain ka materjali kätte. Surfasin veel, aga botoxi kohta pole midagi rohkemat saada, jamps. Pärastlõunal käisin linnas mänguasja taga ajamas Lillule. Sain ka lõpuks ja maandusin trennis. Trenn oli kehva. Jõudu polnud, kõhtu ei teinud saalis ja selga tehes oli parem pikimlihas nimmes valus. Hm, hämming. Õhtul võimlesin kodus kerelihaseid treenida ja kannatas küll.

Neljapäeval käisid külalised ja peale tööd Lillu sünnale. Sai taaskord pilte tehtud. Õhtul jälle selg valutas, võimlemine ei teinud nii kiiresti paremaks kui kolmapäeval.

Täna oli kiire päev tööl, lõpphindamised ja aruannete lõpetamised. Pea läks ka umbe, hetkelgi veidi kahtlane, aga saab hakkama. Õhtul lämme E. Otti kuulama.

Vahepeal pole suurt midagi korda saatnud. Reedel tülitas bussipeatuses ja bussis mingi jota mind ja ega ta ei saanud aru, et mulle närvidele käib. Diagnoosisin mölapidamatuse ja irvitas mulle vastu, endal sahtel eestvaates pooltühi (ülla-ülla, et selliseid ligi tõmban...). Õhtul käisin trennis, seal läks suht pikalt. Ja kui koju jõudsin olin laip.

Laupäeval käisime E. linnas shoppamas. Õhtul vegeteerisin niisama, ei teagi kuidas aeg käest lendas.

Pühapäev jälle koristasin, õhtune saun küpsetas olemist. Tunnike peale sauna hakkas täiega külm, aga öösel oli palav magada ja üldse vähkresin voodis.

Eile käisin peale "tööd" koeraga väikese tiiru, oli teine kobedam kui viimasel korral. Rihma otsast lahti ei lasknud, muidu jookseb ta end kohe ribadeks. Ähkimine oli väiksem, ju siis oli tol korral parem päev.

Täna sain jälle nänni (kommid ja lilled). Riiulinurk vaikselt täieneb. Kuna endal tekkis suurem paus, läksin vaatasin, mis lastega tehakse. Polnud seni veel sellist käsitlemist näinud.

Pealelõunal käisin poes ja pärast koeraga tiirule. Ja siis oli üks mammi, kes kriiskama hakkas, ilmaasjata ajas endal vererõhu lakke ja närvid krussi. Närveerigu vähem, on elu kergem ja ei hävita oma ajuollust! No mind suutis ta ikkagi veidi häirida ja jalutuskäik sai lühem kui esialgu planeerisin.

Enne avasin ühe šokolaadi maasikajogurti täidisega, nagu Yogurette, vist samuti Saksmaa toodang. Ülimaitsev! No viimased kolm päeva jälle magusat söönud :/ No lihtsalt ei oska ilma olla, stressist on organismi tavapärane funktsioneerimine ka sassi löödud. Ahjaa, eilsest "tööl" võimlemisest (kerelihaste treening pallil ja bosul) on täna kõht isegi veidi hell.

Nonii, teisipäeva hommikul oli üks pime bussijuht roolis. Jalutasin kenasti järgmisesse peatusesse, et bussiga "tööle" saada. Jõuan uste ette ja ei avata, ok. Mõtlesin, et ju siis ootab, et aeg õige oleks ja kohe uksi lahti ei tee. Ja siis pani hääled sisse ja sõitis lihtsalt minema. Ma passisin nagu mingi tropp ja veel üritasin kätega vehkida, et kuhu sa enda arust sõidad!?!? Ja nii ma maha jäingi. Oi, kuidas oleks tahtnud kaevata. Aga kui meenutada, siis on palju kordi just Olevist bussile minnes, lampi ära sõidetud. Ega mina tea, äkki on sama inimene kogu aeg, kes lihtsalt minema sõidab. No õnneks tuli 7min pärast järgmine buss ja oluliselt ei hilinenudki.

Kolmapäeval käisime rahvaga sõbrantsil külas. Ma olin seltskonnas ainus beebita isik. Ega mul suurt midagi kaasa rääkida polnud sel teemal, seega tegin pilte teiste rõõmuks. Lastel oli ka täitsa lõbus :) Õhtul läksin trenni, kuigi enne oli väsimus ja uni kallal (no peaaegu 24/7 uni kallal). Punnitasin oma trenni ära ja tagasi koju.

Täna oli tööl väikene tagasilöök. Tuleb tempot maha võtta, muu ei aita. Igatahes paras pähkel vajab lahendamist. Kodu poole jalutades nägin E. Käis Selveris kuni ma autos last valvasin. Veidi istusin rõdul, aga tänane tuul on päris kõva. Püüdsin veel aruannet lihvida ning nüüdseks olen 4 artiklit läbi lugenud, millest üks oli puhta mõttetu.

Neljapäeval tulin kommikarpide ja lillega koju. Ja lõpuks olid need ülipikad tööpäevad läbi.

Vastu reedet magasin 10h, mis on minu jaoks täiesti ebatavaline/ebanormaalne nähtus. Aga seda on tunda, et ma viimasel ajal väsinud olen. Reedel käisin enne lõunat jutul, aga kindlat vastust ei saanud. Lõunast Enku juurde ja talli. Seal selgus, et Põder rändas neljapäeval oma uude koju. Peaasi, et normaalne omanik oleks, sest ta on ju päris nunnukas tegelane. Igatahes likvideeriti jootja purunemisest tulenevat ujutust ja läksime hobustele järgi. Enku sai Rosetta ja ma sain Hiltoni. Natuke sõitu ja jutustamist ja oligi vist tund möödas. Pühkisin veits põrandat ja pakkisin end kokku ja kodu poole. Vaid kaks inimest avastasid, et mul nimepäev.

Õhtul tegime väikese soojenduse minu juures ja edasi juba bääddžämm, mis ebahuvitavaks kujuneks. Jätkasime Koiduga ja lõpuks veel tiirutamisel linna peal ning koju tagasi veidi enne kella 6 ning magama. Üle pika aja üks hea ja lõõgastav päev.

Laupäeval ärkasin peale kella 10, kuna ei õnnestunud kauem magada. Lõuna ajal käisin pildistamas hobuseid ja ootamatult oli jälle õhtu.

Täna sai hommikul trennis veidike end liigutatud. Ikkagi raske, kangi all võttis käed värisema lausa. Pärast tegin kiire tiiru mõningates poodides, kust midagi osta polnud ning tulin koju tagasi. Kahju, et ühed Esprit jalanõud ei sobinud :(

Nüüd istusin paar tundi päikese käes ja üritasin veidi tõlkida. Pooliku jõudsin lõpuni ja uue artikliga alustada. No lihtsalt ei viitsi. Kurb, aga tõsi. Isegi unes nägin, et ei jõua oma tööd tähtajaks valmis ja pean järelkaitsmisele minema.

Väsinud ja kopp on ees

Palju aega on mööda läinud. Eelmisel neljapäeval pidin Tartus ära käima. Avasta-Eestimaad-tuur nagu see kahe linna vahel sõitmine alati on. Nii palju aega läheb kaotsi ja bussisõit tõmbab ju kapsaks ka ära. Järgmisel päeval trennis olin väsinud ja suurt ei jõudnud. Pühapäeval oli ka trenn kuidagi ekstrapingutav. Kuidagi nõrgaks jäänud.

Esmaspäev ja teisipäev olid 10h laksud. OK, vabastati mind 17.30 18.00 asemel. Aga siiski, väsimus on üüratu, tahaks magada, mõttetöö on kehv. Täna vabshee unustasin ühel inimesel tähtsa liigutuse ära. Ja päeval tõmbas paar korda seest õõnsaks ja mõtlesin juba, et pean minema potti kallistama. Söömine on nagunii täitsa sassis. Mõne aja suutsin täitsa normaalselt süüa, nüüd on mingi kommi ja šokolaadi isu juba kolmandat päeva. Täna trenni ka ei jõunud. Ja koeraga jalutama ka ei tiku. Täielik tüdimus on peal, tunnen end oskamatuna ja õlavööde ja selg on ka sel nädalal kuidagi pingesse tõmmanud.

Ja tulevikust ma ei räägigi!