Eelmisel nv sain soovitud koolitusele. Neljapäeval selgus, et koht vabanes ja kuna põssale oli hoidja olemas, viibisin nv päälinnas. Väärt koolitus, ainus miinus oli see, et nohu sai just hoo sisse. Päris hull, kui pea on tatti täis ja pead üritama kuulata, kaasa mõelda ja tegutseda. Pühapäeva õhtul oli seevastu väga hea tunne, et veidi tarkust juures ja hea materjal kotis.
Esmaspäeval tööl oli veidi kehv olla, nuuska või ajud välja. Seda olen ma siis tänase päevani jätkanud. Täna hakkasin veel köhima ka. Hm, väike plaan oli laupä K. koos Ruilasse minna. Eilseks oli palavik ka alla andnud, viibis vaid 37 peal. Aga ei tea, kas ikka tasub pooltõbisena minna. Dilemma...
Töönädal on päris kiirelt läinud, massaaže ka palju tehtud, siis lähebki aeg kiirelt. Eks oleneb inimestest ka ;) Mõnega läheb aeg lausa nii kiirelt, et peab jälgima, et üle 60min ei teeks. Vaatamata haigusele on enesetunne väga hea. Ja eks põhjust ka ju: esmaspäev ja teisipäev tööl ning siis hakkab mul puhkuuuuuuus!

Koer meil siis nädal kodus olnud. Julgeks on läinud, haugub ka vahel, möllab aias ja toas ka juba. Ja väljas on avastanud teod, s.t nende söömise. Hm.
Ja ma olen suht luuser. Pühapäeval väänasin oma hüppeka ära ja vastu esmaspäeva oli ikka sant koer kaenlas teda õue viia, sest toetada oli valus ja trepist ülesse-alla liipamine oli ka kehva. Neljapäeval oli jalg juba hea ja sõitsin rattaga talli, sõitsin hobuse ära ja väntasin tagasi. Seega võiks öelda, et jalg on taas konditsioonis. Trenni pole juba pikka aega jõudnud...veidi häbi on ka, vist. Samas tööl olles on see ja eelmine nädal päris korralikult saanud võimelda. Vahepeal närisin muidugi Sudafedi ka oma nohu pärast ja loobusin saalitreeningutest ratsutamise kasuks, sest see värskes õhus ja hobusele ka kasulikum :D

Käes on mai

Vahepeal on sünnipäeva pidustused möödas. Kõik läks hästi. Hea seltskond, palju lilli ja kingitusi, õhtul klubis ja hommikul enne kella 5 koju. Mõnus!
Eelmisel pühapäeval käisin hobust ka vaatamas ja sõidutamas. Noh, tubli oli. Vahepeal olen endale nohu saanud, kah ime!
Eile ja täna oli hobune absoluutselt erinev. Eile töötas nii hästi, kuulas, ei jonninud. Täna jõudsin hiljem talli ja hobused olid sisse toodud. Minu hobusel paanika, miks väljas ühtegi hobust pole. Närveeris palju, siblis nagu segane kaelkirjak, ei reageerinud säärele, kippus kihutama. Kallaste tuli üht hobust vaatama, seega tekkis platsile veel üks hobune. Siis kõõritas mära ega tahtnud mind kuulata. No eks ma siis iga natukese aja tagant võtsin jälle sammule või seisma ja uue hooga. Samas kui esimesed 20min mööda said, hakkas paremini toimima. Lõpus lasi isegi lühemaks ajaks galopis end lõdvemalt jooksma. Tegelikult on ta ju tubli...
Täna tehti mind nädala võrra nooremaks: täiesti ootamatult tuli kõne, et küsida, millal koju jõuan. Ja siis sain õnnesoovid, kallistuse, ilusa kimbu valgeid roose ja kommikarbi. Vahva!