Viimased nädalad pole ma midagi erilist korda saatnud. Tööl on hetkel kerge, aga kauaks seda rõõmu ei jätku. Muidugi on kehva ehitusobjektil teraapiat teha, aga valida pole. Puurivad ja lammutavad, tolmutavad. Taustamüra on liiga palju ja seda"rõõmu" jätkub kauemaks.
21.08. jõudsin isegi koos L. talli. Nägin oma silmaga hobuse ära, tegin pilte, käisime mere ääres. Ja mul pole ikka sõidu tuju. Augusti algul istusin korraks hobuse selga, aga peale seda pole ikkagi tahtmist tekkinud. Ei tea, mis mul viga on... Ma võin vaadata, kuidas teised sõidavad ja pilte teha.
No kolmapäeval teise talli minek, kus seltskonna mõttes saab siis üks hobune tunniks renditud. Eks näis, mis tunne peale seda on.

Eelmisel reedel sai M. peol käidud ja tantsitud, see oli hea. Väga chill muusika, rahvast oli suht palju, sai tuttavaid nähtud - seega kordaläinud üritus.
Teisipäeval tegin siis proovitrenni saalis, saamaks teada, kas konditsioon võimaldab. Mõnda asja ei saa veel teha, kus roietevahelisi lihaseid venitab, aga muidu oli tip-top trenn. 3 saalist puudutud nädalaga olen nõrgaks jäänud, Hack küki viimaseid korduseid tehes muutus juba põlvede sirutamine raskeks :D Kaks päeva taastusin, olin igalt poolt valus, piimhapet täis. Tegelikult aju ei valutanud :D
Eile võtsin siis teise trenni ette, oli kuidagi veel raskem kui teisipäeval. Aga enesetunne oli pärast trenni hea. Õhtul chillisime E. veidi meil ja siis Setti peole. Pidu polnud päris see, mida lootsime. Rahvast oli 1 ajal vähe, vahus möllas käputäis inimesi, muusika oli meie jaoks kohati liiga "karm". Aga DJ oli roheline, haha. Sai 2 väikest tantsu tehtud ja aitas kah.
Järgmise nädala teises pooles tööle, peab end selle mõttega harjutama hakkama...

Ja ongi august, mis tähendab, et suvi on kohe läbi. Täna ja eile sai rõdul veel veidi päevitatud, nii palju kui seda päikest on, tuleb võimalust kasutada. :) Mõnusad ilmad on olnud nädala algusest saadik.
Esmaspäev ja teisipäev käisime L. tallis. Kuna ma ei tahtnud oma konditsioonis riskida, lasin L. hobusega sõita. Täitsa normaalselt tuli välja, et hobust võib teistelegi sõita anda, kui keegi tahaks. F. korra talvisel ajal proovis, kuna kedagi teist polnud anda talle sõita. Eks hobune muutub ikka paremaks, kui rohkem sõidus käib. Mina jõuan talli ju nagu kuuvarjutus...küll olen end vigaseks kukkunud või muudmoodi on tervis p**s või lihtsalt pole viitsimist. Seda viitsimise asja ma ise ka imestan, et kuidas ma sinnani olen jõudnud, et enam ei viitsi hobustega tegeleda. Pean vist haige olema... Gümnaasiumi ajal sai isegi karkude ja kipsiga end kuidagi talli veetud, et saaks kasvõi hobuse pehmet ninagi katsuda. Ja nüüd on mul puhkusel vaba voli minna millal tahan ja ma ei mahuta seda oma lebopäeva sisse enam äragi... No eks ma esmaspäeval proovisin ikkagi veidi sammu ja traavi, sportlikust huvist, kas roided hakkavad valutama või mitte. Ja läks edukalt see 5min. Pärast sai linnas väike tiir ja J. ja J.A.ga tehtnud ning linnas koju jalutatud. Ja võite ette kujutada, kuidas mul õhtul jalad valutasid.
Teisipäeval käisime taas L. tallis. Tegin hobusele kordet ja pärast sadulata kordel väikest sammu ja traavi. Hobusel pole keegi aasta aega kordel seljas olnud, tegelikult veidi vähem, sügise algul vist sai käidud viimati. Särtsu oli muidugi vähem kui esmaspäeval, aga sai ära liigutatud ja porgandit närida ning tagasi karja.
Eilne päev läks kuidagi kiirelt. Ainuke hetk, mil kodust väljusin, oli koerajalutuskäik hommikul. Ega tänane päevgi oluliselt erine: hommikune käik koeraga mere äärde, kus kohtasin naaberrahvusest uut sama küla elanikku. Siis veidi erialakirjandust, väike päike rõdul, treneerisin koera sardelliga, mille peale tüüp lausa hullus, panin pesu kuivama ja korjasin tikreid.
Midagi huvitavat võiks juhtuda!