Haigus ise

Pole viitsimist olnud siia midagi kirjutada. Poolteist nädalat olen uue graafiku järgi töötanud. Hetkel pole viga, et esmaspäev ja kolmapäev 10-18 tööpäev on. Ülejäänud päevadel ikka vanal ajal tööle. Põhimõtteliselt olen hetke töökorraldusega rahul.
Vahepeal olen arstide vahet sõelunud, oleks nagu haige või nii. Nohust pole ikka jagu saanud, järgmisel nädalal lähen oma "sisemist ilu" näitama uuesti.
Kahe nädala jooksul sai kahel sünnal käidud. Koosolemised on head, positiivsed. Hea kuulda, kui inimestel hästi läheb.
Eelmisel pühapäeval oli esmaabi. Mina suurt midagi targemaks ei saanud. Kõrgkoolis ju ainepunkti eest esmaabi õpitud ja ühel koolitusel nägin sama kino, mida nüüd näidati. No nuku pumpamine oli vähemalt praktiline tegevus.
Eelmisel nädalal jõudsin kaks korda trenni aeroobset tegema. Emaspäeval siis pumpasin veits jõudu, mida muidugi peale õhtust vahetust ju pole :/ Tänane trenn jäi mul vahele, kuna lõunast hakkas silm valutama, silmavalge on punane, ajab rähka välja. Ühesõnaga olemine pole kiita. Eile oli ka tervis kehvem - mingi närvivalu parema abaluu kohal, peavalu, kõrvavalu. No, haigus pole oma teha kui sellises keskkonnas töötad :D
Halb on see, et tupsuga eelmisel nädalal ei jõudnudki tegeleda. Nädala sees ei jõua (kool, töö, trenn, vahel linnas värk) ja nv oli kinni. Muidu on ta ju nii tubli. See nädal peab vähemalt jooksutama jõudma.
Päikest ja tervist!

Nädalavahetus varsti möödas. Eile sai maja koristatud, isegi mopiga viitsisin mässata. Lihtsalt oli tuju, et koristaks siis korralikumalt. Peale lõunasööki tegin mõne kiirema ringi platsil ja siis talli. Riided vahetatud, võtsin koplist hobuse. Venis mul järgi, nagu alati. Tekk seljast, hobune puhtaks, varustus selga ja õue kordele. Galoppi ei viitsind eriti joosta. Niki jooksis ka ümber hobuse kogu aeg, keel vestil. Läksin selga, seisis. Kõndisime mõned meetrid ja siputas korraks jalaga, mille peale minu suust kõlas "eeeh", väike märguanne ja asi oli klaar. Tuterasime paar suuremat ringi sammus, siis proovisin volte, kuna ta traavile tahtis minna, siis andsin traavimiseks märku. Esimene kord traavis mõne meetri, järgmine traav juba pikemalt. Algul sõitsin täisistakus, siis läksin kergendatud traavile üle. Hobune ei teinud teist nägugi. Võttis seda, kui normaalset asja. Keeras kenasti, tegime volti. Mõtlesin, et kust ta intelligentsi välja võlus. Igatahes oli tiptop. Ratsutasime äkki mingi 15min. Enne sai ju kordel ka siblitud. Kõik hästi, lõpetasin. Veidi käe kõrval jalutamist ja hobune tuppa. Veits nänni ämbrisse ja tagasi koplisse. Kui tagasi talli tulin, oli uus hobune juba kohal.
Õhtul käisime E.ga veiseid vaatamas ja Mäkis ning chillisime niisama.
Täna hommikupoolikul sai poes käidud ning pärast talli. Kuidagi uimerdav päev on täna, sõita ei tahtnud. Võtsin koplist, tegin hobuse puhtaks. Siputas jalgadega veidi, need olid sitased ka... Valjad pähe, korde külge. Algul jooksis veidi põllul traavi mul ja siis läksime metsa jalutama. Põrises, samm oli võbisev, silm pungis peas. Kaks korda võttis mul kõrval traavile, kuid kohe oli uuesti sammus. Mere ääres ehmatas, kui pinnas vajus, hüppas must veidi eemale. Oli hämmingus, vaatas liiva ja väikseid kive. Puhkis ühe palgi peale. Kunagi titena käis emme sabas mere ääres. Aga sellest on palju aega möödas. Igatahes tuli minu järgi merele lähemale ja siis hakkasime tagasi minema. Tagasiteel põikasime metsas vähe kõrvale ja kõndisime ühest palgist üle, polnud probleemi. Kui kuulis ATVde häält, läks veidi närvi, aga muidu oli täitsa normaalne.
Tubli väike hobune!

Kopp on ees sellest nohust ja peavalust!

Vahepeal sai Tallinnas koolitusel käidud. Nüüd olen siis kinesioloogilise teipimise jätkukoolituse tunnistusega. Ise jäin väga rahule. Tagasi koju jõudsin ära teibituna, kassiir vaatas minu kätt imelikult kui roosa-sinisekirju käsi talle sularaha ulatas.
Eelmisel nädalavahetusel jõudsin taas talli. Sahara oli paras siga, sain lausa pahaseks tema peale. Kordel jooksis, aga kui selga läksin hakkas pukitama, vehkis peaga, üritas mind seljast maha loopida ja paremast säärest hammustada. Jah, hammustada. Koplist ära tuues ka näksas mul kätt, millest jäi järgi väike sinikas. Läks siis uuesti kordele, uuel katsel oli viisakam, kuid ikkagi oli märgata jonni. No eks ta on nagu siga söönud ka... Siis sain ühte uut ruuna proovida. Suht väike ja nunnukas. Käitus väga viisakalt, kohati küll venis veidi, aga muidu lihtne sõita. Pühapäeval taas Sahara kordele, kus venis. Seljas pusserdas jälle midagi, pandi siis kordele, mina seljas ja ajasin edasi, siputas päris tükk aega ja vehkis peaga, aga siis tuli limps-limps ja asi hakkas ilmet võtma. Jalutasin siis lahtiselt platsil, stekk käes, kuna vahepeal hakkas liialt ise mõtlema, väike märguanne turjale ja kõndis normaalselt edasi, üle kavalettide kõndisime ka. Tol hetkel tundus, et hakkab aru saama, mis värk selle ratsanikuga on.
Esmaspäev ja kolmapäev käisin trennis. Peavalud käivad närvidele, nohu on ka vastik. Tänane nuuskamine ehmatas veidi ära, veits verd tuli koos sekreediga. Nohu möllab juba augustikuust, peavalud ka iga päev juba paar nädalat, mõni päev kergem, mõni päev päris hull. Kopp on ees sellest nohust ja peavalust!